Kirjatud tselluloosist.

Hvis du finner en saks, er det viktig å huske på: ikke løp med den. Vi må alle jobbe med å syne de farene ved å løpe med saks, selv om vi ikke må fordømme dem som liker å løpe med saks. De er også mennesker.

Kes oskab, vaadaku.

Siia vist polegi lisada midagi.

„It seems to be extremely useful, by way of an analogy to clothing, to identify an institutional, fundamentally social, reality, which, independent of the individual, is like the systematic, normative reserve from which the individual draws their own clothing, and which, in correspondence to Saussure’s langue, we propoose to call dress. And then to distinguish this from a second, individual reality, the very acted of ‘getting dressed’, in which the individual actualizes on their body the general inscription of dress, and which, corresponding to Saussure’s parole, we will call dressing. Dress and dressing form then a generic whole, for which we propose to retain the word clothing (this is langage for Saussure).“

Roland Barthes „The Language of Fashion”.

Ma ei teadnud, et inglisekeelses lauses saab nii palju komasid olla.

Alatskivi loss on väga kenasti korda tehtud ning valvur-võsalõikurgi võetud. Sibulateelt ostsin kolm kilo sibulat, Kallastel vaatasime Peipsi järve ja Kivi kõrtsis sai kõhu kenasti täis (sibulaklops ftw!).

Muus osas on sedasi, et võiks minna rinnahoidjaid põletama ..

Ilmari Manninen kirjeldab “Eesti rahvariiete ajaloos” noatupe kandmise kombestikku:

Meid huvitab sellega seoses komme, mis on tuntud “tupele kutsumise” nime all. Nii olevat Türi kihelkonnas vanemal ajal tüdrukud käinud poisse tupele kutsumas. Komme olevat leidnud lõpuks üldist laitmist ja kadunud juba XIX saj algul. Amblas kõneldi samast kombest A. Kruusbergile [= Kruuspere]: tüdrukud läinud, tühi noatupp vööl, kirikumäele peiut otsima; olnud isegi eriline salmik, millega noormehi kutsutud:

Tupele, tupele, noored mehed,
siin on tupp, tuss man,
kel on väätsi, väängu sisse!

Eisen, kes selle salmiku avaldab, teatab, et tüdrukutel olnud luba kolm korda aastas, iga kord kolm pühapäeva järgemööda poisse tupele kutsuda, “kuni nad omale meelepärased peiud leidsid”. Vastumeelse poisi noa visanud tüdruk tupest välja.

Litsusin võrdlemisi raske kotiga jalgrattal kodu poole, kui avastasin, et ma jõuan. Eelmisel talvel läbi lume rattaga rühkides oli küll üsna tihti selline südant pahaksajav jõuetus, millele ma ei andnud alla, sest oli külm ja kohale oli vaja jõuda. Täna – raske oli küll, aga ma teadsin, et ma jõuan.

Äge. :)

Käisin Olustveres. Ilmselt lähen veel.

Nüüd olen Tartus, aga tundub, et kellelgi pole sära silmades. Teda, kellel oli, enam pole. Ehk läheb paremaks ja ma saan ka aru, kuidas “Tekstilingvistika ja diskursuseanalüüs” või “Tekst kui interdistsiplinaarne uurimisobjekt” mind ilusamaks muudavad.

Muudes asjades on kõik ikka hästi.

.. ehk kuidas EMT ja Politsei- ja piirivalveamet takistavad ülikooli astumist.

Selle loo üks algus on eelmisel kolmapäeval, mil rongis või rongilt tulles mu telefon ära kadus – ilmselt panin ta kotti halvasti tagasi ja ta kukkus maha. Palun vabandust, kallis telefon. Mul on kahju, et Sind enam minuga ei ole.

Igal juhul, kolmveerand tundi hiljem avastasin, et telefoni enam pole ja selleks ajaks oli ta ka välja lülitatud.

Siit hakkab tõeline kurbmäng, kus ootasin EMT klienditeeninduse liinil kümmekond minutit. Väljuvad kõned suleti, öeldi, et musta nimekirja lisab telefone politsei.

Helistan politseisse, sest e-posti teel saadetava avalduse blankett on kuus pühalikku lehekülge pikk monstrum. Doc-formaadis. Lillekesed, kas keegi on kuulnud (a) veebivormidest, (b) täidetavatest pdf-dest?

Igatahes, 110 laseb oodata umbes 6 minutit. Sealjuures ei anta valikuid nagu vajutage klahvile 1, kui Teid sihitakse külm- või tulirelvaga, vajutage klahvile 2, kui riiklik julgeolek on ohus, vajutage klahvile 6, kui Teie, truualamliku kodaniku kass on puu otsas ja kardab. Kõik ootavad ühes järjekorras.

Daam võtab õndsalt vastu telefoni mudeli ja värvi, aga IMEI-koodi pean praktiliselt suruma.* Lisaks palub ta mõtlemisaega musta nimekirja osas ning helistab hiljem tagasi, et seda teeb operaator. Daam keelitab mind kindlasti dokumentidega politseijaoskonda minema lähemate selgituste andmiseks. Küsin, et kas ma saan seda järgmisel päeval, riigipühal teha. Oh, ei! Homme ei ole seal kedagi. Minge esmaspäeval.

*Meile on oluline iga infokild, mis võib aidata kaasa kuriteo avastamisele.

Hea küll, veel 12 minutit EMT klienditeeninduse ootejärjekorras: Alati Sinuga! ning selgub, et nad ei võta musta nimekirja avaldusi telefoni teel vastu.

Järgmisel päeval kohtusin EMTs silmast silma tundetu klienditeenindajaga, kes ei ilmutanud mingit huvi ümbritseva vastu. Küsimuse peale, et mis nüüd praktiliselt edasi saab, teatas ta mulle turtsatuse ja muige saatel, et seda peaks ma nüüd küll politseist küsima + täna selgus, et ta ei suvatsenud mind teavitada, et mul on uue mobiil-ID kasutamiseks sertifikaadid vaja tellida.

Tänane lugu hakkas sellest, et üritasin ülikooli pabereid sisse anda, aga mID ei töötanud.

Vürtsiks on selles loos veel näiteks tõsiasi, et EMT imearmsal miskionlilla koduleheküljel ei tööta mingi SSLi vea tõttu ID-kaardiga sisselogimine. Ja siis veel midagi, aga ma parema meelega lähen nüüd söön hoopis värsket kartulit rohelise sibulaga.

Nädalavahetus oli.

Kevad.
“Kuule, ehitame pesa.”
“Ei tea, külm alles. Ma tahaks veel lennata enne pesa ehitamist.”

Mõnevõrra hiljem.
“Kuule, ehitame pesa.”
“Ootame veel natuke, ma tahan lennata! Pealegi, kuhu me pesa ehitame?”

Pesa.
“Kuule, muneme munad.”
“Ei tea, pesa on väike, kuhu need munad küll panna.”

Südasuvel.
“Mõne muna võiks ju ikka muneda.”
“Me peaks hoopis uhkema pesa ehitama, nagu roosadel tuvidel.”

Mõnevõrra veel hiljem.
“Kuidas nende munadega jääb?”
“Meil on oma seitsme pesa hooldamisega küllalt tegemist.”

Hilissügisel.
“Uuuuu .. aaaaeee .. kuhu Sa nüüd kadusid? No tule nüüd, haume paar munakest ..”

*Roosad tuvid pääsesid ka üsna napilt väljasuremisest.

Teeme nüüd nii, et ma veeretan siin oma mõtet ja keegi ei tule hirmunult küsima, et mis värk on. Eks.

Minust ei pea saama uut matriarhi. Mulle on seda mõtet kogu aeg söödetud, nii kaua kui ma mäletan. Matriarh peab olema, sest mehed on lontrused. Ei. Lontrus on mees, kellest patriarhi ei saanud. Miks ei saanud, ei saa mina enam öelda, aga ma tean, et seda ei jäeta talle kunagi ette heitmata.

Nii ongi kõik oma rollides kinni. Aga. Ma sain täna aru, et ma ei pea kõike seda passiiv-agressiivset pärandust üle võtma. Seda ei ole kellelegi vaja. Praegu on see aeg, kus ..

It’s possible to change this world
Revolutionize the boys and girls

revolutionize v to change considerably

Teravate hinnangute andmine ning tagantkätt virutamine nii teistele kui endale ei ole siin kohane. Huvitav, kas see on mõjutatud Majakovski elulooraamatust, kus juba esimesed viis tosinat lehekülge on väga revolutsioonilised.

Meile on sisse söödetud käitumismall, kus võõrastega ollakse hea, aga omadele lõrisetakse. Võimalusel hammustatakse kätte, kui juhtud liiga lähedale sattuma. Nii ei olegi patriarhi võtta, sest nemad ei saa ussipesa tööpõhimõttest aru. Neid see ei huvita. Aga kuidagi see matriarhaat peaks ise püsima. Meeste kiuste, mitte nendega koos.

Naine on võimas olend, keegi, kelle asi on püsida keskpunktina tõmblevate meeste ümber. Sittagi. Ei keegi muu kui keskpunkt ise ei tekita neid tõmblusi.

Niisiis: luban rohkem kulgeda. Luban rohkem rääkida. Luban lasta asjadel rohkem oma teed minna, aga see ei tähenda minnalaskmist.

Kindlasti loen edasi Tiina Jõgeda Õnne valemit Ekspressis, lugegem koos. Kordamiseks ka kulgemise kulg.